Odav pakk võib osutuda kalliks riskiks

Eestisse ja Euroopasse voolab täna odav kaup kiirusega, mille kõrval tundub jutt tarbijakaitsest peaaegu lootusetult aeglane. Ent just sellest peaksime praegu kõige rohkem rääkima. Sest küsimus ei ole enam ainult selles, kas Eesti ettevõtjal on raske konkureerida. Küsimus on selles, kas tarbija saab olla kindel, et tema koju jõudev toode on ohutu. 2024. aastal sisenes Euroopa Liitu umbes 4,6 miljardit väikese väärtusega saadetist ehk ligikaudu 12 miljonit pakki päevas, neist üle 90% pärines Hiinast.

Euroopa Liidu ranged nõuded ei ole loodud ettevõtjate kiusamiseks. Need on loodud selleks, et kaitsta inimest. Toote märgistus, koostise nõuded, kemikaalide piirangud, elektriohutus, lapseohutus ja tootjavastutus ei ole tühi vormitäide. Need on kokkulepped, mille mõte on hoida ära olukord, kus tarbija ostab teadmatusest midagi, mis võib kahjustada tema tervist, kodu või lapsi. Kui aga tohutu osa kaupa jõuab turule platvormide kaudu, kus tegelik kontroll jääb ebapiisavaks, nihkub risk vaikselt tootjalt ja müüjalt tarbija õlgadele.

See risk ei ole abstraktne. Euroopa tarbijaorganisatsioonide koondatud testid Temu kaudu müüdud toodetele on leidnud lämbumisohuga mänguasju, elektrilöögiohtu kujutavaid seadmeid, ebaturvalisi kiivreid, puuduliku märgistusega kaupu ning tooteid, milles oli hormoonsüsteemi kahjustavaid ftalaate kuni 240 korda üle lubatud piirnormi. Need ei ole enam pelgalt „mittevastavused“. Need on päris ohud, mis võivad jõuda päris kodudesse.

Eriti kõnekas on see, kui ohtlik toode on kujundatud lapse jaoks ligitõmbavaks. Pesukapslite ja sarnaste toodete puhul on mürgistuskeskused aastaid hoiatanud, et just väikelastele võivad need põhjustada raskeid tervisekahjusid. America’s Poison Centers märgib, et kontsentreeritud ühekordsed pesupesemisvahendi kapslid võivad väikelastele tõsist kahju teha, sest lahustuv kest puruneb niiskusega kergesti ning sisu võib sattuda suhu või silma.

Ka Euroopa Komisjon ise ei käsitle seda enam tavalise hinnakonkurentsina. 2024. aasta sügisel avas komisjon Temu suhtes ametliku menetluse digiteenuste määruse alusel, et hinnata võimalikke rikkumisi, mis on seotud ebaseaduslike toodete müügiga. 2025. aasta juulis teatas komisjon juba esialgsest seisukohast, et Temu ei pruukinud piisavalt hinnata ebaseaduslike toodete leviku riski oma platvormil, ning märkis, et ELi tarbijatel on suur risk selliste toodetega kokku puutuda.

See on koht, kus tarbija turvalisus ja aus konkurents saavad üheks ja samaks küsimuseks. Eesti ja Euroopa tootjad peavad enne toote turule toomist täitma rea nõudeid, taluma kontrolle, kandma kulusid ja vastutama. See ongi normaalne, sest nii tekib usaldus. Aga kui samal ajal saab teine müüja pakkuda odavamat kaupa sisuliselt tänu sellele, et vastavuskontroll on nõrgem või hajusam, siis ei konkureerita enam parema toote, tõhusama töö või targema tootmisega. Konkureeritakse sellega, kes pääseb reeglitest lihtsamini mööda.

Tarbija jaoks näib see esmapilgul hea diilina. Mõni euro siit, mõni euro sealt. Aga kui ostja ei tea, kas mänguasi sisaldab keelatud aineid, kas laadija on tuleohutu või kas lapsele mõeldud ese on üldse testitud, siis ei tee ta teadlikku valikut. Ta võtab riski, mida ta ise hinnata ei suuda. Euroopa reeglite mõte peaks olema just see, et inimene ei peaks iga ostu puhul täitma labori, inspektori ja juristi rolli.

Sellel on ka otsene mõju Eestile. Kui kohalik ettevõte toodab siin nõuetele vastavat kaupa, loob ta töökohti, maksab makse ja ostab sisse kohalikke teenuseid. Kui sama ost liigub globaalsele platvormile, tuleb siia küll pakk, aga lisandväärtus liigub välja. Raha läheb ära, risk jääb siia. Siia jääb võimalik kahju tarbijale, siia jääb surve järelevalveasutustele ja siia jääb ka surve nendele ettevõtjatele, kes püüavad reeglite järgi tegutseda.

Kõige ohtlikum selle kõige juures on harjumine. Harjumine mõttega, et odav tähendabki natuke kahtlast. Harjumine sellega, et kui midagi juhtub, siis „eks ise tellisid“. Harjumine turuga, kus reeglid kehtivad korralikele ja riskid jäetakse hooletutele või kaugetele anonüümsetele müüjatele. See ei ole normaalne ega õiglane.

Kui Euroopa Liit kehtestab reegleid tarbija kaitseks, siis peab ta suutma ka tagada, et need reeglid kehtivad päriselt kõigile, kes siin turul müüvad. Ja kui Eesti räägib oma majanduse tugevdamisest, siis ei tohi me unustada kõige lihtsamat põhimõtet: tarbija turvalisus ei ole koht, kus hinnasõda pidada.

Sest lõpuks ei ole küsimus ainult ettevõtjates. Küsimus on selles, kas me tahame turgu, kus odava hinna päris kulu maksab teadmatuses tarbija.

Merylin Rüütli

Mulieres OÜ

‍